Skopos-teooria

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Skopos-teooria (sks k Skopostheorie; kr k skopos 'eesmärk') on tõlketeaduses kasutusel olev mõiste, mille võttis kasutusele saksa tõlke- ja keeleteadlane Hans J. Vermeer 1978. aastal ajakirjas Lebende Sprachen avaldatud lühiessees "Ein Rahmen für eine allgemeine Translationstheorie" (ingl k framework for a general theory of translation)^[1]. Teooria kohaselt peaks tõlkimine eelkõige võtma arvesse nii lähteteksti kui ka sihtteksti funktsiooni.

Vermeer kirjutas teooriast pikemalt 1984. aastal Katharina Reissiga kahasse välja antud raamatus "Grundlegung einer allgemeinen Translationstheorie"^[2]. Skopos-teooria näol on tegemist ühe esimese funktsionalistliku tõlketeooriaga ning põhiline erinevus enne seda kehtinud suurest teooriast – ekvivalentsusteooriast – seisneb selles, et tõlkeprotsessi ja tõlkevalikuid juhib sihtteksti eesmärk, mis võib oluliselt erineda lähteteksti eesmärgist. Ekvivalentsusteooria kohaselt pidi sihttekstil olema sihtkultuuris samasugune mõju nagu lähtetekstil lähtekultuuris^[3]. Skopos-teooria näeb ette, et igal tõlkel on oma eesmärk ehk skopos ning seega peab tõlkimisel arvestama, kellele ja mis eesmärgil tõlge mõeldud on. Vermeeri arvates määrab teksti eesmärk, millist tõlkestrateegiat peaks tõlkija kasutama. Tõlke headust ei määra mitte vastavus lähtetekstiga, vaid vastavus sihtteksti mõtte ja eesmärgiga.